Vepslased

Vepslased (endanimetused vepslaine, bepslaane, lüdinik ja lüdilaine; vananenud kirjanduses ka: tšuharid, kaivanid) on vepsa keelt kõnelev läänemeresoome rahvas Venemaal Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul.[1][2] 2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 8240 vepslast. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 5936 vepslast.[3].

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 54 vepslast.[4]

Levik

Muistne vepslaste asuala oli tänasest palju laiem. See hõlmas Laadoga, Äänise ja Valgjärve vahelise ala. Vepslaste haja-asustus ulatus idas Dvina jõe ja Valge mereni. Tänapäeval elavad vepslased väikeste rühmadena kahes eraldi piirkonnas: Äänise edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul, valdavalt kõrvedes ehk kõrvalistes metsapiirkondades.[1]

Ajalugu

Varaseimaks vepslaste mainimiseks kirjalikes allikates on mõnikord peetud idagooti ajaloolase Jordanise 551. aasta kirjutises "Getica" esinevat nime Vas (või Vasina, Vasinabroncas). Mitmed uurijad on selle nime vepslastega ühendamise siiski kahtluse alla seadnud nagu ka samamoodi välja pakutud Bremeni Adama Witzi (Wiltzi) vepslastega seostamise. Vanimas Vene leetopissis, Nestori kroonikas, esineb korduvalt (esimest korda 9. sajandi sündmuste kontekstis) etnonüüm Весь (ves'), mida peetakse juba kindlamalt vepslaste tähistajaks. Selle hõimu keskusena nimetatakse Beloozerot ja nad osalesid Vana-Vene riigi loomisel. Leetopissides mainitud rahvas чудь (tšuudid) on tõenäoliselt vähemalt osaliselt samuti vepslasi tähistanud.[5][6] Laadoga kagurannikul, mida peetakse vepsa keele kujunemiskohaks, tekkis alates 9.–10. sajandist kääbaskalmete kultuur, mida ongi omistatud vepslastele.[7] Pekka Sammallahti on dateerinud vepsa keele kujunemise viikingiaega (800–1050 pKr).[8] On arvatud, et 10.-11. sajandil vedasid vepslased mööda Viikingite idateed Volga Bulgaariasse karusnahku.[1]

Laadoga-äärse kääbaskalmete kultuuri leiuainest analüüsides ja piirkonna mitteläänemeresoome substraati arvestades on arheoloog Valter Lang jõudnud seisukohale, et algselt ei kasutanud neid siiski mitte läänemeresoomlased, vaid rahvastik, kes kõneles lääneuurali keele seda vormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled. Tema hinnangul hakkas vepsa keel kujunema alles siis, kui 13.–14. sajandil levis sinna Karjala kultuurimõju (ja ilmselt ka karjalasi) ning kohalikud inimesed läksid üle läänemeresoome keelele.[7]

Vepsa asustus hakkas laienema põhja poole senistele saami aladele, kus karjalastega segunedes tekkisid karjala keele aunuse ja lüüdi murre. Lõunas võis vepslaste asuala ulatuda Vesjegonskini tänase Tveri oblasti kirdenurgas.[6]

Vepslased sattusid varakult Vene vürstiriikide (Novgorodi, Rostov-Suzdalimaa) võimu alla ja muutusid õigeusklikeks.[5] Pärast 13. sajandit vepslasi ajalooallikais enam pikka aega ei mainita. Neist said riigitalupojad, lõuna pool mõisatalupojad, kes tegid alet, harisid põldu, püüdsid kala ja tegid käsitööd. 18. sajandi alguses töötas neid Lodeinoje Polje laevaehitustöökodade ja Äänisjärve läänekaldale rajatud metallurgiatehaste juures.[6]

Aastal 1897 oli vepslasi 25 600, kellest 7 300 elas Äänise rannikul.[1]

Kirjandus

  1. Ott Kurs (1994). "Vepsians: the easternmost Baltic-Finnic people". Terra 107: 127–135.
  2. Ott Kurs (2001). "The Vepsians: An administratively divided nationality". Nationalities Papers 29: 69–83.
  3. http://www.gks.ru/free_doc/new_site/perepis2010/perepis_itogi1612.htm
  4. Päring Statistikaameti andmebaasist
  5. Marje Joalaid.Vepslastest ja vepsa keelest, lk 10–11
  6. Eesti Rahva Muuseum: Vepslased
  7. Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 254–257
  8. Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 163

Välislingid

This article is issued from Wikipedia. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.